Toidupakendite etiketid oskavad tänapäeval väga veenvalt rääkida. „Suhkruvaba“, „ilma lisatud suhkruta“, „loomulik magusus“ ja „vähem suhkrut“ kõlavad sarnaselt, kuid tähendavad täiesti erinevaid asju. See pole pisiasi: teadlikult oma toidu suhkrusisaldust jälgivale inimesele võib erinevus määrata, kas toode üldse sobib.
Nende erinevuste mõistmiseks pole vaja toidukeemiku haridust, piisab mõnest toidumärgistuse põhimõttest. Neid teades muutub ostlemine palju lihtsamaks.
Mida tähendab „suhkruvaba“
Väite „suhkruvaba“ tähendus on Euroopa Liidus reguleeritud: toode võib seda kanda ainult siis, kui 100 grammis või 100 milliliitris on kuni 0,5 grammi suhkrut. See on väga väike kogus ja tähendab sisuliselt, et tootes pole peaaegu üldse looduslikku ega lisatud suhkrut.
Siin peitub aga esimene arusaamatus: „suhkruvaba“ ei tähenda „ilma magususeta“. Paljud sellised tooted on magustatud kunstlike magusainetega – sukraloosiga, atsesulfaam K-ga, aspartaamiga või muuga. Need annavad magusa maitse, kuid pole tehniliselt suhkur, seega jääb märgistus õigeks. Kas see on tavalisest suhkrust parem, on eraldi küsimus, mille üle spetsialistid endiselt arutavad. Mittemagusat toodet oodanud ostja võib aga maitstes üllatuda.
Mida tähendab „ilma lisatud suhkruta“
„Ilma lisatud suhkruta“ on teine kategooria. See väide tähendab, et valmistamisel ei lisatud ei mingit täiendavat suhkrut ega muid magusaineid – ei valget suhkrut, mett, agaavisiirupit ega kontsentreeritud puuviljamahla, mida ELi õiguses peetakse samuti lisatud suhkruks.
See ei tähenda aga, et tootes üldse suhkrut pole. Kui see on valmistatud datlitest, rosinatest, banaanidest või teistest loomulikult magusatest koostisosadest, võib suhkrut olla üsna palju, kuid kogu see suhkur pärineb koostisosast endast ega ole eraldi lisatud. Seepärast peaks tervislikel põhjustel suhkrut vältiv inimene lugema märgist „ilma lisatud suhkruta“ ettevaatlikult: toitumisalases tabelis olev suhkrukogus ütleb rohkem kui ükskõik milline pakendi esikülje väide.
Kus on kõige lihtsam segadusse sattuda
Energiabatoonid, puuviljasuupisted ja looduslikud maiustused on kategooria, kus segadust tekib kõige sagedamini. Kuivatatud datlitest, aprikoosidest ja viigimarjadest toode võib sisaldada 40–50 grammi suhkrut 100 grammi kohta, kuid pakendil seisab julgelt „ilma lisatud suhkruta“ ning see pole vale. Suhkrut tõepoolest ei lisatud: see oli puuviljades juba olemas.
See pole pettus – nii toimivad märgistamisreeglid. Seda loogikat teades on aga lihtsam eristada tegelikult väikese suhkrusisaldusega tooteid neist, mis näivad tervislikumad, kui on. Reegel on lihtne: pakendi esikülje väited on osa turundusest. Tegelik teave on küljel või põhjal asuvas koostise tabelis.
Kuidas lugeda toitumisalast tabelit
Toitumisalases tabelis on suhkur kirjas süsivesikute üldkoguse all real „millest suhkrud“. See arv hõlmab nii looduslikku kui ka lisatud suhkrut ning tabel neid eristada ei võimalda. Seepärast saab ainult koostisosade loetelu lugedes aru, kas suhkur pärineb looduslikest koostisosadest või on lisatud. Kui seal on suhkur, glükoosisiirup, fruktoos, maltodekstriin või muud sarnased nimetused, on tegemist lisatud suhkruga, ükskõik mida pakendi esikülg väidab.
Koostisosad on alati esitatud koguse järgi kahanevas järjekorras. Seega kui suhkur on kolme esimese koostisosa hulgas, on seda tootes tõesti palju. Kui seda loetelus üldse pole või see on päris lõpus, on olukord teine.
Looduslik magusus – millal see on tõesti looduslik
Puuviljade, marjade või datlite loomulik magusus pole sama mis rafineeritud suhkur, kuigi keemiliselt koosnevad mõlemad fruktoosist ja glükoosist. Erinevus on kontekstis. Kuivatatud puuviljas on koos suhkruga kiudained, vitamiinid ja mineraalained, mis aeglustavad selle imendumist ning annavad lisatoiteväärtust. Rafineeritud suhkrus seda pole – ainult puhtad kalorid.
Seetõttu on tooted, mille magusus tuleb looduslikest puuviljadest ja marjadest ilma lisamagustajateta, tõesti teistsuguse kvaliteediga kui lisatud suhkruga tooted. See ei tähenda aga, et neid võiks piiramatult süüa, eriti kui loodusliku suhkru allikad on väga kontsentreeritud, näiteks kuivatatud datlid või puuviljasiirupid.
Sotukai – hea näide selle loogika toimimisest praktikas. Nende magusus tuleb ainult puuviljadest ja marjadest: datlitest, pohladest, vaarikatest, astelpajust ning teistest looduslikest koostisosadest. Magusus on siin loomulik ning seda kinnitab lisaks etiketiväitele ka koostisosade loetelu, kus suhkrut lihtsalt pole. Koos pähklite ja seemnete kiudainetega imendub loomulik magusus aeglasemalt – mis praktikas tähendab, et täiskõhutunne kestab kauem, ja veresuhkru tase ei tõuse nii järsult kui pärast kommi.
Mida ostes otsida
Kui pakend lubab „suhkruvaba“, tasub kontrollida, kas selle asemel pole kunstlikke magusaineid. Kui lubatakse „ilma lisatud suhkruta“, vaata suhkru üldkogust toitumisalases tabelis ja koostisosade loetelu. Kui aga toode väidab, et selle magusus on loomulik, tasub veenduda, kust see täpselt pärineb ning kas kaasnevad ka imendumist aeglustavad kiudained.
Etiketi lugemine ei võta palju aega, vaja on vaid teada, mida vaadata. Kui see muutub harjumuseks, ei kõla „suhkruvaba“ ja „ilma lisatud suhkruta“ enam sünonüümidena.